Kolm päeva näputoitu
Müü on kohe 6,5-kuune. Alustasime lisatoidu tutvustamist püreede näol mõni nädal enne 6 kuu täitumist. Noh, et kui laps on pooleaastane, siis selleks ajaks on lõug mingisuguse pidavuse saavutanud ja midagi jõuab juba kõhtu ka. Maalt aiamaalt oli hea omakasvatatud värsket (suvi)kõrvitsat, porgandit, kartulit võtta ja hautada-püreestada. Müü võttis ruttu lusika omaks ja ootas suu ammuli nagu linnupoja järgmist kõrvitsapüreeampsu. Seda lõbu oli ainult mõneks ajaks. Paar nädalat tagasi enam lähenev lusikas mingit huvi ei pakkunud - lusikat nähes surus Müü huuled kriipsuks, keerutas pead ühelt küljelt teisele, mõmises ja hakkas silda viskama. Mõtlesime, et ehk läheb trots lusika vastu sama ruttu üle kui tekkis, aga preili arvas teisiti ja nii me otsustasimegi proovida näputoitu.
Veidi googeldamist ja raamatu lugemist sattusin näputoidu ideest täiesti vaimustusse. Näputoidul on tohult palju häid külgi, aga kõige rohkem meeldib mulle idee sellest, et saame kõik koos süüa (enamvähem) sama toitu.
Kolme päevaga pole minu vaimustus kuskile kadunud. On küll olnud väga suurte tükkide hammustamist ja öökimist-köhimist, mis esialgu pani muretsema, aga Müü on väga hästi ise toime tulnud. Toidutüki köhib välja ja toimetab edasi nii nagu poleks midagi juhtunud. Midagi suurt ilmselt kõhtu ei jõua, sest enamuse ajab ta suust välja ning suur osa toidust määritakse lauale laiali või pudeneb pudipõlle sisse. Aga see kõik käib õppimisprotsessi juurde. Müü sai hästi ruttu aru sellest, et liiga suurt tükki ei maksa endale suhu toppida, öökimist pole enam täheldanud ja tükke on ta ka taibanud pisikeseks närida.
Mida preili siis juba proovinud on? Olen talle pakkunud praemuna (lahtiklopitud muna ära praadinud), banaanipannkooke (purustatud banaan+muna), sepikut avokaado või baklažaanimäärdega, täisteramakarone, värsket kurki ja paprikat, hautatud porgandit, banaani, melonit, vaarikaid. Kõike katsub ja maitseb, aga avokaado ja melon on osutunud hetkel lemmikuteks. Nendele ta pöörab kõige kauem tähelepanu, vaatleb ja lutsutab-nämmutab tükk aega.
Ma olen õppinud oma last rohkem usaldama ja nii mõnus on vähemalt kord päevas kogu perega lauas istuda.
Veidi googeldamist ja raamatu lugemist sattusin näputoidu ideest täiesti vaimustusse. Näputoidul on tohult palju häid külgi, aga kõige rohkem meeldib mulle idee sellest, et saame kõik koos süüa (enamvähem) sama toitu.
Kolme päevaga pole minu vaimustus kuskile kadunud. On küll olnud väga suurte tükkide hammustamist ja öökimist-köhimist, mis esialgu pani muretsema, aga Müü on väga hästi ise toime tulnud. Toidutüki köhib välja ja toimetab edasi nii nagu poleks midagi juhtunud. Midagi suurt ilmselt kõhtu ei jõua, sest enamuse ajab ta suust välja ning suur osa toidust määritakse lauale laiali või pudeneb pudipõlle sisse. Aga see kõik käib õppimisprotsessi juurde. Müü sai hästi ruttu aru sellest, et liiga suurt tükki ei maksa endale suhu toppida, öökimist pole enam täheldanud ja tükke on ta ka taibanud pisikeseks närida.
Mida preili siis juba proovinud on? Olen talle pakkunud praemuna (lahtiklopitud muna ära praadinud), banaanipannkooke (purustatud banaan+muna), sepikut avokaado või baklažaanimäärdega, täisteramakarone, värsket kurki ja paprikat, hautatud porgandit, banaani, melonit, vaarikaid. Kõike katsub ja maitseb, aga avokaado ja melon on osutunud hetkel lemmikuteks. Nendele ta pöörab kõige kauem tähelepanu, vaatleb ja lutsutab-nämmutab tükk aega.
Ma olen õppinud oma last rohkem usaldama ja nii mõnus on vähemalt kord päevas kogu perega lauas istuda.
Kommentaarid
Postita kommentaar